Covid-19 panepideemia! Viiruse levik mõjutab iga inimest. Parkinsoni tõbi on krooniline haigus ja viirusesse haigestumisel võivad ka Parkinsoni tõve sümptomid halveneda. Olete oma haiguse ja vanuse tõttu riskirühmas

Ravi

Parkinsoni tõve kirurgiline ravi

Enne levodopa kasutuselevõttu raviti Parkinsoni tõve värinat sageli kirurgiliselt. Kaasajal ei ole kirurgilise ravi osa enam nii suur, kuid on säilitanud kindla koha haiguse teatud vormide korral. Operatiivne ravi on näidustatud juhtudel, kui patsient on suhteliselt nooremas eas (alla 65 eluaasta) ning väga väljendunud treemori e. värinaga, mis ei allu adekvaatsele medikamentoossele ravile, või kui medikamentoosset ravi ei saa rakendada vajalikus ulatuses kõrvaltoimete tõttu. Parkinsoni tõve korral tehtavad operatsioonid on suhteliselt väikesemahulised ning teostatakse läbi koljusse tehtud augu kohaliku tuimestuse all. Selleks kasutatakse spetsiaalset kolju külge fikseeritavat seadet - stereotaksilist aparaati.

Parkinsoni tõve kirurgilise ravi võimalused on aasta-aastalt avardunud: nende hulka kuuluvad ablatiivsed e. koekahjustuse meetodid, aju süvastruktuuride elektristimulatsioon ning närvirakkude siirdamine ajju. Huvi Parkinsoni tõve kirurgilise ravi vastu on suurenenud, kuna:

  • Pikaaegne medikamentoosne ravi võib põhjustada kõrvaltoimeid, mistõttu ravimite kasutamine on piiratud
  • Paranenud on haiguse patofüsioloogia mõistmine
  • Kaasajal on kasutatavad paremad tehnilised võimalused

Ajukude kahjustavad meetodid ja aju süvastruktuuride stimulatsioon püüavad pigem kompenseerida kui korrigeerida Parkinsoni tõve biokeemilist defekti. Taastavad meetodid nagu rakkude transplanatatsioon ja kasvufaktorite infusioon, püüavad biokeemilist defekti korrigeerida, asendades kadunud dopamiinergilisi rakke või stimuleerides säilinud rakke.

Pallidotoomia

Termin pallidotoomia tähendab ühe motoorikat kontrolliva ajutuuma (kahkjaskera e. globus pallidus) osalist kahjustust. Pallidotoomiat kasutatakse laialdaselt, kuna see tundub oleva efektiivne enamiku parkinsonistlike motoorsete avalduste suhtes. Normaaloludes reguleerib selle ajustruktuuri tööd närviülekannet teostav aine dopamiin; selle vähenemine võimaldab aga globus pallidusel muutuda ülemääraselt aktiivseks. Selle osaline kahjustamine aitab taastada tasakaalu normaalsete liigutuste teostamiseks. Ühepoolse pallidotoomia korral tekitatakse kahjustuskolle ühe poolkera globus pallidusesse. Parem ajupoolkera kontrollib vasaku kehapoole tööd ning seega parema poolkera globus palliduse kahjustus parandab liigutusi vasemal. Tüsistuste risk pallidotoomia korral on ca. 10-20%. Ajju viidav elektrood võib vigastada veresooni, mille tagajärjel võib tekkida väike verevalandus; vigastuda võivad ka aju teised piirkonnad.

Parkinsoni tõve operatsioon stereotaktilise aparaadiga tomograafia kontrolli all ja Parkinsoni tõve kirurgiliseks raviks kasutatav stereotaktiline aparaat

Talamotoomia

Teine meetod- talamotoomia – tähndab aju süvastruktuuri talamuse destruktsiooni. Talamotoomia on efektiivne parkinsonistliku treemori suhtes ning oluliselt vähem teiste Parkinsoni tõve avalduste suhtes, nagu liigutuste aeglus, kohmakus, miimikavaesus. Talamotoomia teostatakse tehniliselt sarnaselt pallidotoomiaga. Eestis on talamotoomiat tehtud aastaid ning seejuures heade kaugtulemustega.

Ajukoe süvastruktuuride stimulatsioon

Aju süvastrutuuride stimulatsiooni korral on sihtpunktideks talamus, globus pallidus ja subtalaamiline tuum. Talamuse elektristimulatsiooni sagedasemaks näidustuseks on treemor e. värin. Olemasolev kogemus näitab, et stimulatsioon parandab treemorit 2/3 haigetest. Ülejäänud juhtudel jääb toime vähem väljendunuks. Globus palliduse stimulatsioon mõjustab eelkõige düskineesiaid ning ka treemorit, kuid võib vähendada ka teisi Parkinsoni tõve avaldusi. Subtalaamilise tuuma stimulatsioon võib aga toimida enamikule motoorsetele avaldustele, k.a. rigiidsus ja hüpokineesia. Elektristimulatsiooni tulemusena õnnestub vähendada levodopa annust, mis samuti võib vähendada düskineesiaid. Stimulatsiooniks implanteeritakse ajju elektroodid, juhtmed jäävad naha alla kaelale ja patarei istutatakse rindkerele rangluu alla. Patarei vajab vahetamise 3-5 aasta tagant, mida saab teha ambulatoorselt. Ravimeetodi ohuks on infektsioonivõimalused.

Närvrakkude siirdamine ajju

Umbes 15 aastat tagasi hakati kasutama ka närvikoe rakkude siirdamist Parkinsoni tõvega haigete kahjustunud ajusse. Ajalooliselt esimesena siirdati haige enda neerupealse kudet, kuid sellest loobuti. Järgmiseks etapiks oli inimloote dopamiinergiliste rakkude siirdamine. See meetod osutus küll paremaks, kuid siiski mitte niivõrd, et oleks saanud standardseks ravimeetodiks. Katsejärgus on veel operatsioonitehnikad, kus siirdatakse troofilisi e. kasvufaktoreid, mis soodustavad säilinud dopamiinergiliste ajurakkude kasvu ning taastavad ka osalt kahjustunud rakke. Põhimõtteliselt uueks suunaks on kujunemas meetod, kus siirdamiseks kasutatakse patsiendilt endalt võetud ajurakke, mida järgnevate kuude jooksul kasvatatakse kunstlikes tingimustes ning piisava hulga olemasolul siirdatakse tagasi patsiendi ajju. Kõik närvirakkude siirdamisega seotud meetodid tuleb ka kaasajal lugeda täielikult eksperimentaalseteks, mida teostatakse üksikutes keskustes, kuna ei ole veel kindlaid kaugtulemusi.

Ei medikamentoosne ega ka kirurgiline ravi ei tervista inimest, vaid leevendab vaevusi. Enamikul juhtudest tuleb jätkata ka operatsiooni järgselt ravimite tarvitamist. Seega peab kirurgilise ravi meetodeid vaatama kui ühte osa haiguse käsitlemise terviklikust protsessist.

 

EST | ENG | RUS