Ajalugu
Parkinsoni tõve esmakirjeldaja oli James Parkinson, Inglise arst, paleontoloog ja poliitik, kes avaldas 1817. aastal Londonis monograafia "Essay on the shaking palsy". James Parkinsoni antud nimetust võiks otse tõlkida kui värihalvatust (Paralysis agitans), kuigi teame, et halvatusega tegemist ei ole.
Arstina praktiseeris James Parkinson alates 1785.a., olles läbinud kirurgiakursuse. Tema tegevusvaldkond oli lai. Parkinsonilt on ilmunud ka teosed “Meditsiinilisi nõuandeid perekondadele”, “Haige laps” ja “Külaelaniku sõber ja arst”, mis mõeldud abiks laste kodusel ravimisel ja õnnetuste puhul esmaabi õpikuks, samuti haiguste ennetamisel; “Ohtlik sport”, mis käsitleb sagedasemaid vigastusi; “Tee tervise juurde”; “Nõuandeid songa raviks”; “Liigesevalude ravi”; “Ussjätke põletik”; samuti teosed, mille teemaks lastekasvatamine, vaimuhaigete elu reguleerimine ja kohalike hooldusasutuste töö. Parkinson kirjutas ka “Keemia taskuraamatu”, mis sisuliselt oli omaaegne kodu- ja tööstuskeemia käsiraamat.
Oma eluajal oli James Parkinson tuntud rohkemgi kui geoloog-paleontoloog ja poliitik. Erilist huvi pakkus talle kivististe uurimine. Ta kirjutas ülevaatliku kolmeosalise käsiraamatu “Eelajaloolised orgaanilised jäänused”, mida peetakse esimeseks paleontoloogia-alaseks süstemaatiliseks ülevaateks, mis analüüsis selle ajani tehtud avastusi Inglismaal. Parkinson oli Geoloogide Seltsi asutajaliige ja eriala-ajakirjade aktiivne kaasautor.
Poliitilistelt vaadetelt oli James Parkinson reformist. Ta astus korduvalt üles monarhia vastu ning oli “reformiühingute” liige. Tal tuli koguni vande all anda tunnistusi seoses kavatsetava atendaadiga kuningas George III-le. James Parkinson kirjutas teose “Revolutsioon ilma verevalamiseta” ning avaldas varjunime all hulga poliitilisi pamflette. Parkinson astus korduvalt välja vangistatud riigikukutajate naiste ja laste kaitseks.
James Parkinsoni avaldatud "Essay on the shaking palsy" tekitas tähelepanu, seda aktsepteeriti ja see ilmus peatükkidena mitmetes neuroloogia käsiraamatutes.
Oma raamatus teeb James Parkinson haigusest põhjaliku ülevaate, milles kirjeldatakse peamisi kliinilisi sümptomeid ning eraldi analüüsitakse kuut haigusjuhtu. Tüüpiliste sümptomitena nimetab ta tahtmatut värinat (treemorit), vähenenud lihasjõudu (tegelikkuses muutuvad liigutused aeglaseks ja nende ulatus väheneb, mis loob mulje, nagu oleks jõudu vähe – objektiivsel uurimisel on jõud täiesti normaalne), ettekallutatud kehahoiakut ja tippivat kõnnakut. James Parkinson mainib ära, et silmatorkavaimat sümptomit – treemorit – kirjeldas esimesena Claudius Galenus (131-211). Treemorit kui sümptomit, kuid mitte haigust tervikuna, kirjeldasid ka mõned teised arstid enne Parkinsoni: Sylvius de la Boe, Juncker, Cullen.
Parkinson kirjeldab haiguse algust vanemas eas ja selle kroonilist, aeglaselt progresseeruvat kulgu, samuti sümptomite sagedast teket ühes kehapooles, avaldudes mõni aeg hiljem ka teisel pool. Eraldi tähelepanu all on erinevate treemorite diferentseerimine ning värihalvatuse eristamine ägedatest halvatustega kulgevatest haigustest ja epilepsiast.
Parkinsoni tõve põhjuste selgitamisel on küll James Parkinson valel teel, arvates, et tegemist on seljaaju kaelaosa ja piklikaju kahjustusega. 19. sajandil polnudki võimalik enam kui oletuste tasemel haiguste põhjusi seletada – ei olnud ju mingeid uurimismeetodeid peale haige jälgimise. Haiguse võimalikeks mõjustajateks peab ta alkoholi, niisket keskkonda ja psühhotraumasid – need on faktorid, mis teadaolevalt tegelikult Parkinsoni haigusega seotud ei ole.
Prantsuse neuroloog Charcot, kes nimetas Parkinsoni tõve selle esmakirjeldaja järgi, uuris haigust edasi ja täpsustas selle sümptomeid. Charcot kirjutas, et halvatust ei esine patsientidel kunagi, tegemist on liigutuste aeglustumise ja ulatuse vähenemisega ning tekib lihasjäikus; samas tahtmatu värin – treemor – ei pea esinema kõigil haigetel (kuigi enamasti ta on esmassümptom). Charcot alustas Parkinsoni tõve ravimist Belladonna ekstraktiga – terve sajand olidki seda tüüpi ravimid (mille hulka kuulub ka praegugi kasutuselolev Cyclodol ja analoogid) ainus haiguse leevendamise võimalus. Charcot oli aktiivne õpetaja – seega sai Parkinsoni tõbi 19. sajandi lõpul tuntud haiguseks.
Teadmata oli aga haiguse põhjus ja tekkemehhanism, seega ei olnud aastaid ka efektiivset ravi. Brissaud, Charcot õpilane, oli esimene, kes arvas, et tegemist võiks olla keskajus asuva musttuuma (substantia nigra) kahjustusega, ning selliseid muutusi kirjeldaski Tretiakoff 1915. aastal, kuid sellesse suhtuti skeptiliselt, kuna tundus ebatõenäoline, et ühe väikse struktuuri kahjustus võiks põhjustada nii mitmekesise sümptomatoloogia. Sama kinnitas 1939. aastal Hassler oma uuringutulemustega, kuid II Maailmasõja eelõhtul jäi see tähelepanuta. Alles inglase Greenfieldi uurimus, mis avaldati sõjajärgselt, leidis laiemat tähelepanu.
Epohhiloovaks sai Rootsi uurimisgrupi töö 50. aastatel, mille tulemusena selgus, et musttuumast lähtuvad närvijuhteteed teistesse ajustruktuuridesse ja et musttuuma rakud sisaldavad närviülekandeainet dopamiini, mille puudus on seotud parkinsonismi tekkega. Austerlane Hornikiewich kinnitas oma uuringutega, et dopamiini puudujääk ja musttuuma kahjustus on omavahel vastavuses. Rootslane Carlsson näitas, et dopamiini vähenemine põhjustab parkinsonismi tekkimist, mis omakorda on ravitav levodopaga. Selle avastuse eest anti 2000. aastal Nobeli teaduspreemia.
Alates 1970. aastatest on levodopa jäänud Parkinsoni tõve ravi kuldstandardiks. Praeguseks on küll selgunud, et levodopa tarvitamisel võivad tekkida aastate jooksul kõrvaltoimed, mistõttu ravitaktikat on ümber hinnatud ja otsitud lisaks uusi meetodeid sümptomite vähendamiseks.
Parkinsoni haiguse tekkemehhanism on teada, kuid selge ei ole siiani, miks see haigus tekib. Uuringuid on tehtud aastaid, et selgitada, kas haiguse tekkepõhjuseks on geneetiline taust, keskkonnast pärinevad toksilised ained või inimese enda organismis tekkivad toksilised ühendid – kindlat tõestust ei ole leidnud ükski variant. Lõpliku teadmise peavad andma edasised uuringud.