Parkinsoni tõbi
Parkinsoni tõbe kirjeldas esmakordselt Inglise arst James Parkinson 1817. aastal, kui avaldas monograafia "Essay on the Shaking Palsy". Ta andis ülevaate haiguse kliinilisest pildist ja võimalikest tekkepõhjustest ning kirjeldas erinevaid haigusjuhte. Haiguse nimetas Parkinsoni tõveks Prantsuse neuroloog Charcot, kes alustas ka ravi antikoliinesteraassete preparaatidega. Ravi arengus oli murrangulise tähtsusega Rootsi teadlaste töö XX sajandi 50. aastate lõpust, tänu millele sai selgeks juhteteede ja neuromediaator dopamiini olemasolu ning dopamiini defitsiidi seotus Parkinsoni tõvega.
Dopamiinergilised juhteteed ja dopamiiniretseptor
Haiguse patogeneesis on keskne osa substantia nigra pars compacta neuromelaniini sisaldavate neuronite degeneratsioonil; neuronites tekivad eosinofiilsed tsütoplasmaatilised inklusioonid - Lewy kehakesed. Kliiniliselt ilmnevad sümptomid, kui kaotatud on umbes 60% substantia nigra dopamiinergilistest neuronitest.
Motoorikaga seotud basaaltuumad
Parkinsoni tõve etioloogia ei ole praeguseni selge. Hüpoteetiliselt omavad tähtsust mitmed faktorid: geneetiline taust, endogeensed toksiinid ja eksogeensed toksiinid.
Parkinsoni tõbi on vanema ea haigus: 90% haigeid on üle 60 aasta vanad, kuid harva võivad esmassümptomid tekkida juba alla 40 aasta vanuselt. Vanusespetsiifiline levimus üle 60-aastaste populatsioonis on 0,6-1,5%.
Tartu linnas ja maakonnas tehtud Parkinsoni tõve epidemioloogilise uuringu tulemused:
- 1. jaanuaril 1996.a. oli Tartu linnas ja maakonnas 270 Parkinsoni tõve diagnoosiga patsienti; levimusmäär on 176 juhtu 100000 elaniku kohta, mis on võrreldav teistes uurimiskeskustes saadud andmetega.Eestis on seega kokku umbes 2500 haiget.
- Haigete keskmine vanus oli 71 aastat, kusjuures 90% patsientidest olid vanemad kui 61 aastat. Kõige rohkem haigeid - 41% - kuulub vanusegruppi 70-79 a.
- Vanusespetsiifiline levimus üle 70-aastaste vanuserühmas oli 1,2%.
- Keskmine iga esmassümptomite ilmnemisel oli 67 aastat, kusjuures 90% haigetest olid vanemad kui 52 aastat. Kõige rohkem haigeid kuulub haigestudes vanusegruppi 60-69 a. - 36% - ja 70-79 a. - 34%.
- Meestel ja naistel on risk haigestuda võrdne.
Parkinsoni tõve sümptomatoloogia on mitmekesine; kõige olulisemad on motoorsed sümptomid: rahutreemor, rigiidsus ning hüpo- ja bradükineesia, mille tõttu tekib liikumishäire ja elukvaliteedi langus.
- Rahutreemor
- Rigiidsus
- Hüpo- ja bradükineesia
- Kühmus kehahoiak
- Posturaalsete reflekside kadu
- Tardumine
- Kaasliigutuste kadumine
- Tippiv kõnnak
- Hüpomiimia
- Monotoonne kõne, hüpofoonia
- Hüpersalivatsioon
- Düsfaagia
- Mikrograafia
- Depressioon, psühhoos
- Kognitiivsed häired (visuaalsed)
- Bradüfreenia
- Dementsus
- Ülesvaatamise häired
- Blefarospasm
- Paresteesiad, lihasvalud
- Ortostaas
- Kõhukinnisus
- Häiritud temperatuuriregulatsioon
- Sfinkterite düsfunktsioon
- Seksuaalne düsfunktsioon
- Seborröa